Täielik kataloog

Londonis maalib üks kunstnik portree Dorian Grayst, erakordselt ilusast noormehest. Pildi ees avaldab Dorian soovi jääda igavesti nooreks, nii et tema asemel vananeks portree. Küünilise lord Henry mõjul sukeldub ta lõbudesse ning iga tema eksimus jätab lõuendile jälje. Siis peidab Dorian pildi kõigi pilkude eest. Lummav lugu ilust, kurjusest ja igavese nooruse hinnast, kus sädelevad Oscar Wilde'i vaimukused. Huumorit täis dialoogide tõttu on seda põnev lugeda keeles, mida õpite.

Ateenas tähistab luuletaja Agathon oma võitu tragöödiavõistlusel. Tema külalised, nende seas Sokrates, otsustavad veeta õhtu nii, et igaüks omakorda ülistab Armastust. Komöödialuuletaja Aristophanes jutustab, et inimesed olid kunagi kahekordsed ja et pärast seda, kui Zeus nad pooleks lõikas, otsivad nad oma teist poolt. Just sellest dialoogist pärineb väljend „platooniline armastus“. Selle küsimused kõnetavad igaüht tänini: miks me armastame ja mida me teises tegelikult otsime? Sõprade vestlusena kirjutatud lühikest dialoogi saate lugeda, tõlge alati silme ees, keeles, mida õpite.

Põhja-Inglismaal toob härra Earnshaw ühel päeval koju Liverpooli tänavatelt leitud lapse: Heathcliffi. Poiss kasvab Vihurimäe vanas talus koos maja tütre Catherine'iga, kes ei lahku enam tema kõrvalt. Kuid Catherine pöördub oru rikka naabri Edgar Lintoni poole ning haavunud Heathcliff ei andesta. Emily Brontë kirjutas ainult selle romaani ja jutustab selles kirjanduse ühest kuulsaimast armastusest: süngest ja vägivaldsest armastusest, mis on mõistusest tugevam. Lugu, mida jutustab suures osas teenijanna Nelly Dean otsekui kamina ääres, loete suure põnevusega keeles, mida õpite.

Kuulus ja vananev kirjanik Gustav von Aschenbach, töö tõttu kurnatud, sõidab Veneetsiasse puhkama. Oma Lido suures hotellis lummab teda noore poola poisi Tadzio ilu, mis tundub talle täiuslik. Samal ajal levib linnas salaja epideemia. See lühiromaan räägib lummusest ilu vastu ja mehest, kes on alati end valitsenud, kuid kaotab vähehaaval igasuguse kontrolli. See on üks 20. sajandi kuulsamaid lugusid. Kui tõlge on alati silme ees, saate seda meistriteost lugeda keeles, mida õpite.

Aastatel 1793 kuni 1795 kirjutab inglise kirjanik Mary Wollstonecraft peaaegu iga päev Gilbert Imlayle, ameeriklasele, keda ta armastab. Kõik algab Pariisis revolutsiooni ajal: et pääseda vanglast, mis ähvardab inglasi, laseb ta end kutsuda „proua Imlayks“. Kuid Imlay sõidab sageli ära ning naine kirjutab talle Le Havre'ist, kus sünnib nende tütar Fanny, seejärel Rootsist ja Norrast. Need intiimsed kirjad näitavad teose „Naiste õiguste kaitseks“ autorit sellisena, nagu ta oli: vaba naist, kes ütleb otse, mida ta armastuselt ootab. Õrnu, elavaid, vahel pilkavaid kirju saate lugeda ükshaaval, omas tempos, keeles, mida õpite.

Seitsmeteistkümneaastane chevalier des Grieux, heast perest noormees, kohtab Amiens'is ilusat Manon Lescaut'd, keda viiakse kloostrisse. Ta põgeneb kohe koos temaga ja loobub tema pärast kõigest: perekonnast, varandusest, aust. Põgenemiste, kaardipettuste ja vanglas viibimiste vahel järgneb ta talle Louisianani. Manon armastab des Grieux'd, kuid ta armastab ka luksust, ja selles peitub kogu tema saladus: kunagi ei tea, kas ta reedab mehe või järgneb talle. 1731. aastal ilmunud lugu on endiselt üks kirjanduse ilusamaid kirelugusid. Des Grieux jutustab loo ise ning selle loete ühe hooga keeles, mida õpite.

Noor notar Jonathan Harker sõidab Transilvaaniasse, et viia lõpule ühe Londoni lähedal asuva valduse müük krahv Draculale. Eraldatud lossis märkab ta, et tema võõrustaja ei söö kunagi, ei näita end kunagi päeval ega peegeldu peeglis. Peagi mõistab Jonathan, et on vang. See on romaan, mis lõi kõige kuulsama vampiiri ja kinnistas igaveseks tema kuvandi: loss, öö, kihvad ja varitsev hirm. Päevikute ja kirjade kaudu jutustatud romaani loete nagu põnevikku keeles, mida õpite.

19. sajandi lõpu Pariisis kohtab rahatu endine sõdur Georges Duroy juhuslikult üht ajakirjanikuks saanud kaaslast, kes võtab ta oma ajalehte tööle. Nägus, ilma andeta ja südametunnistuspiinadeta Duroy mõistab kiiresti, et naised võivad talle avada kõik uksed. Maupassant maalib portree võrgutajast, kes on edu nimel valmis kõigeks, ning näitab otsekoheselt ajakirjanduse, poliitika ja raha kulisse. Elavate peatükkide ja selge stiiliga romaani on kerge lugeda keeles, mida õpite.

Laura elab koos isaga Steiermargi kõrvalises lossis, kaugel kõigist naabritest. Ühel õhtul jääb tõllaõnnetuse järel nende katuse alla tundmatu noor neiu Carmilla, ilus, unelev ja Laura vastu täis hellust. Peagi surevad ümberkaudsetes külades noored tüdrukud ning ka Laura ise jääb nõrgemaks, kummalistest unenägudest häiritud. Carmilla tõuseb hilja ega taha öelda, kust ta pärit on: selles peitubki kogu tema saladus. See lühiromaan, mis ilmus veerand sajandit enne „Draculat“, kinnistas pikaks ajaks naisvampiiri kuju. Laura jutustab loo nagu usaldusliku pihtimuse ja selle loete ühe hooga keeles, mida õpite.

Viinis jõuab kuulus kirjanik oma sünnipäeval koju ja leiab pika kirja, ilma nime ja aadressita. Üks naine jutustab talle oma elust: ta on armastanud teda kolmeteistkümnendast eluaastast, sellest päevast, mil kirjanik kolis tema vastas olevasse korterisse. Aastate jooksul on mees teda mitu korda kohanud, kuid pole teda kunagi ära tundnud. Kes on see tundmatu naine ja miks ta kirjutab just nüüd? See Stefan Zweigi lühike lugu on üks ilusamaid lugusid ühepoolsest armastusest. Pihtimusena, ühe häälega kirjutatud lugu loete ühe hooga keeles, mida õpite.

Pariisis igavleb oma elegantses salongis Thérèse, kõrgseltskonna noor naine, kes on abiellunud armastuseta. Reisil Firenzesse, linna, mille sümbol on punane liilia, armub ta tundlikusse ja kirglikusse kunstnikusse Jacques Dechartre'isse. Kuid Jacques on armukade ning Thérèse'i minevik hakkab teda kummitama. Suur armastuse ja armukadeduse lugu Toscana päikese all, Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt Anatole France'ilt. Kui tõlge on alati silme ees, saate seda ilusat romaani lugeda keeles, mida õpite.

Peterburis vaatab noor ohvitser Hermann igal ööl, kuidas kaaslased kaarte mängivad, ise kunagi panust tegemata. Ta kuuleb, et üks vana krahvinna teadvat kolme kaardi saladust, mis võidavad kindlasti. Et temale läheneda, kurameerib ta Lizavetaga, vaese neiuga, kes elab krahvinna juures, ning hiilib ühel ööl majja. See Puškini lühike lugu kruvib pinget lõpuni ja jätab õhku kahtluse: kas juhus, hullus või üleloomulik? Selle loete ühe hooga läbi keeles, mida õpite.

Andaluusias kohtab üks õpetatud rändur tagaotsitavat röövlit don Joséd ja seejärel Córdobas mustlasnaist, kes ennustab tulevikku: Carmenit. Mõni kuu hiljem leiab ta don José vanglast, hukkamise eelõhtul, ja kuulab tema elulugu. Noor sõdur, kellel oli ees edutamine, kaotas kõik sel päeval, mil kohtas Carmenit. Vaba ja jultunud Carmen ei allu kellelegi: temast on saanud üks maailma kuulsamaid kangelannasid, nii et juba tema nimi tähendab kirge. Selle lühikese loo loete ühe hooga keeles, mida õpite.

Ühel ööl Aasiast naasval aurikul pöördub jutustaja poole reisija, kes kunagi ei maga, ja räägib talle oma saladuse. Ta oli arst ühes kõrvalises jaamas Hollandi Ida-Indias, kui teda külastas ilus ja uhke eurooplanna, kes palus temalt keelatud operatsiooni. Ta keeldus nii uhkusest kui ka ihast ning hakkas seejärel seda naist taga ajama nagu hulluks läinud mees. Sellest tuleb ka pealkiri: amok on raevukas hullus, mis Malaisias paneb mehe otse ette jooksma. Selle Stefan Zweigi lühikese loo loete ühe hooga keeles, mida õpite.

Ühes Riviera pansionaadis põgeneb abielunaine noormehega, keda kohtas eelmisel päeval, ja külalised on nördinud. Ainult jutustaja kaitseb teda. Veidi hiljem usaldab vana inglanna, proua C., talle saladuse, mida ta on hoidnud üle kahekümne aasta: ühe päeva oma elust, mis algas ühel õhtul Monte Carlo kasiinos, noore mängija käte ees. Stefan Zweig on pihtimuse ja äkilise kire meister: vähehaaval mõistate, kuidas kakskümmend neli tundi võivad pöörata pea peale terve elu. Selle lühikese loo loete ühe hooga keeles, mida õpite.

1830. aastate Kaukaasias jutustab vana kapten ühele rändurile loo Petšorinist, säravast, tüdinud noorest vene ohvitserist, kes on ohtlik neile, kes teda armastavad. Seejärel saab rändur kätte tema päeviku. Sealt loete, kuidas Petšorin võrgutab printsessi puhtast igavusest ja kuidas ta võitleb külmalt duellis, peaaegu uudishimust. Lermontov, kes suri ise kahekümne kuueaastaselt duellis, tegi Petšorinist vene kirjanduse ühe lummavaima tegelase: kangelase, kes pole kangelane. Viiest lühikesest loost koosnevat romaani on kerge lugeda keeles, mida õpite.