Rasvakera

1870. aasta sõja ajal lahkub kümme reisijat samas postitõllas okupeeritud Rouenist: linnakodanikud, nunnad ja prostituut hüüdnimega Rasvakera. Preisi ohvitser peab nad võõrastemajas kinni ja seab omad tingimused, ning nõnda saavad nad teada, mida nende põhimõtted väärt on. Noor naine, ainus, kes oma kaaslasi oli toitnud, satub kõigi surve alla. Köide koondab selle jutustuse ümber teisi Maupassant’i novelle, kus korduvad okupatsioon ja respektaabluse kokkulepped. Autor käsitleb ühiskondlikku silmakirjalikkust ja saatust, mis tabab seda, kel pole ei seisust ega kaitset.