Kakskümmend neli tundi ühe naise elust

Rivieral asuvas pansionaadis lõhestab püsikülaliste lauda proua Henriette’i põgenemine eelmisel päeval kohatud noore prantslasega. Jutustaja, ainus, kes naist kaitseb, saab peagi usaldusliku jutu proua C-lt, kuuekümne seitsme aastaselt inglannalt, kes on kakskümmend aastat hoidnud mälestust ühestainsast päevast. Lesena ja tegevusetuna jälgis ta ühel õhtul Monte Carlo kasiinos mitte mängijate nägusid, vaid nende käsi. Ühe väga noore mehe omad peatavad tema pilgu ja ta otsustab sekkuda. Jutustus käsitleb äkilist kirge, juhust ja seda osa elust, mis mahub kahekümne nelja tunni sisse.