Stefan Zweig jutustab oma nooruse Viinist, mida ta nimetab turvalisuse maailmaks: linnast, mis uskus progressi ja vaimustus rohkem teatrist kui poliitikast. Seejärel tulevad kirjanduse avastamine, reisid Pariisi, Londonisse või Indiasse ja kohtumised Rilke, Rodini või Verhaereniga.
Zweig kirjutas need mälestused paguluses, veidi enne oma surma: nostalgiat täis portree Euroopast, mida läbiti passita ja mis oli kadumas.
Mina-vormis, usaldusliku pihtimusena jutustatud raamatut on mõnus lugeda keeles, mida õpite.
